"Sõber kes sureb, on nagu sina sureks." G. Flaubert

Edukus meie elus sõltub pidevast praktikast ja nagu ütleb vanasõna" harjutamine teeb meistriks." Lähedaste surma ja sellega seonduvat, kas keegi harjutab?

Seega on kaos, mis tuleb meie ellu kui lähedane sureb, täiesti loomulik.

Lein on kaotusvalu millegi Sulle lähedase pärast, kus lahkununud oleks nagu tükike enda elu.

Lähedase surm tuleb meie ellu ootamatult ja sellel hetkel on tavaline, et justkui kõik ratsionaalne ja kaine mõistus kaob. Oled nagu autopiloodil ja jääb tunne, et elu on muutunud kohutavaks halvaks unenäoks, millest tahad üles ärgata. Leina ajal me vajame aega kurbuseks, enda kogumiseks ja toimetulekuks oma hingeseisundiga.

Leina ajal võivad vajadused olla erinevad - mõned tunnevad vajadust olla omaette ja mõnikord on vaikus selleks parim. Teised vajavad enda ümber inimesi, kes aitaksid unustada valumõtted ja aktiivset tegevust, mis aitaks unustada kaotusvalu. 

Leinal on omad etapid ja mõni etapp möödub kiiremini, teine jälle aeglasemalt. 

Kuigi igas leinas on oma seaduspärasused, siis seda, kuidas me inimesena seda kogeme ja kuidas leinaga toime tuleme, seaduspärasused dikteerida ei saa. Lein on meile kõigile midagi väga isiklikku. Kõrvalseisjad võivad tunnetada meie tundeid, kuid mitte kunagi kogeda täpselt seda, mida tegelikult leinaja kogeb. 

Mõni inimene vajab leinaga toimetulekuks päevi, teine nädalaid, mõni veel kauem. Lein võtab meilt aega ja jõudu ning edasi suudame elada siis, kui lepime kaotusvaluga ja kohaneme uue olukorraga meie elus.

"Reaalsus on see, et lein ei kao ja ei möödu, me lihtsalt õpime temaga elama." E. Kubler-Ross