Inimest peab igavikuteele saatma lähtudes sellest, kes ta oli ja teda ei saa meenutada sellisena, kellena ta tegelikult ei olnud.  

Kuidas määratleda seda, kas lahkunu oli usklik inimene või mitte?  Usku mõõta ega kaaluda ei saa ja seega jääb  usklikuse määratlemine raskeks ülesandeks. 

Ühel matusel väitsid lähedased kaljukindlalt, et lahkunu oli täiesti ateist. Lahkunu poeg ütles, et lahkunu laual oli Piibel ja kui tal oli elus vaja teha otsuseid, siis luges ta piibliraamatut, palvetas ja kui oli jõudnud sisemisele veendumusele, kuulutas üle toa - nüüd teeme seda nii, sest Piiblis on nii kirjutatud.

Ühel matusel matsime inimest, kelle käte vahel oli väike evangeelium. Poeg ütles:" Minu ema ei olnud usklik, kuid see evangeelium oli alati temaga kaasas ja elu rasketel hetkedel ta hoidis seda käes ning istus vaikides silmad kinni ja ilmselt ta palvetas. "

Kas need inimesed olid usklikud või ateistid?

Sageli määratakse inimeste mõistes usklikust erinevate religioossete rituaalide täitmise (kirikuskäimise) intensiivsusega ja inimesed ei pea ennast tavaliselt usklikuks, kuna nad ei osale intensiivselt kirikurituaalides.  

Meie elus on sisu ja vorm. Kui rituaal on vorm, siis on veel sisu ja see on midagi, mis lähtub meie sügavast olemusest.  Erinevad uuringud näitavad, et meil on võime uskuda ja tunnetada nähtamatut, see on midagi ürgset meie sees ja kõiksust eitavaid ateiste on meie seas äärmiselt vähe.  

Arvan, et lahkunu ärasaatmine ei peaks olema seotud mitte mõistega ilmalik ja kiriklik, vaid sellega, millist elu lahkunu elas. 

• Kui lahkunu oli religioosse organisatsiooni aktiivne liige, siis on kohane, et teda matab selle organisatsiooni volitatud esindaja.
• Kui lahkunu elus oli koht  palvel, (vaatamata sellele, et lahkunu ei omanud sidet religioosse organisatsiooniga), siis peaks olema matusetalitusel koht ka palvele. 
• Kui inimene ei ole olnud seotud usuga, siis sobib matuse lõpetuseks palve asemel ilus luulerida.